AKU pidi kirjutama mõne looma,kas saba või nina või nime saamisloo.
Kuidas kaelkirjak pika kaela sai.
See lugu juhtus sajandeid tagasi, siis kui loomad sõid kõikke. Mitte keegi ei pirtsutanud toiduga. Söödi seda, mis metsas oli- rohtu, marju, sammalt, putukaid ja teisi asju. Ühel peval otsustasid kaelkirjakud, et võiks minna puude otsa ja sealt midagi süüa otsida. Nad ronisidki kõik koos puude otsa ja avastasid, et seal on väga maitsvad ja rohelised lehekesed. Nad sõid seal mitu päeva ja isegi öösel sõid. Vahepeal käis mõni teine loom ka nende käest süüa palumas. Aga mitte kordagi kaelkirjakud ei andnud neid lehti teistele. Kui nad alla tahtsid tulla, avastasid nad, et nad ei julgegi ega jaksagi paksuks süües olles alla ronida. Nad ei saanud kedagi appi kutsuda, sets teised loomad olid pahased, kuna neile süüa ei antud. Nüüd hakkasid kõik kaelkirjakud nutmaa. Nutmise pärast nad unustasid isegi söömise ja and muutusid kõhnaks tagasi. Pisarad kasvatasid kaelkirjakute kaelad nii pikaks, et nende jalad uluatusid nüüd maha. Sellest ajast peale ongi nüüd kaelkirjakutel pikk kael.
kolmapäev, 24. juuni 2015
Leidsin AKU võidutöö ülesse, mille ta teises klassis kirjutas.
Minu lemmik ämblikud!
Kirjutan oma lemmikloomadest Mul on kodus koer ja papagoid, aga minu lemmikuid ämblikuid on kõige rohkem. Ma pole neid kokku lugenud, aga kaks lemmikut on mul küll. Üks on kollase täpiga ja teine hästi pirakas.
Ükskord oli mu õel sõber külas. Ta tahtis köögist vett võtta. Äkki me kuulsime, et keegi kukkus. Sõber oli ehmatusest pikali. Minu lemmik kollase täpiga oli talle pähe laskunud. Nad olid vist mõlemad ehmunud, sest mina küll ämblikut ei näinud. Nüüd see sõber köögis meil enam ei käi.
Mulle aga meeldivad nad nii väga, mina neile ka. Minu eest nad küll ei põgene. Aga kui nad ema harjaga näevad, ona nad kohe kadunud. Neid on huvitav jälgida ja uurida. Nende eest ei pea üldse hoolitsema. Ämblikutega ei pea ka jalutamas käima.
Sellised putukad ongi minu lemmikud.
Minu lemmik ämblikud!
Kirjutan oma lemmikloomadest Mul on kodus koer ja papagoid, aga minu lemmikuid ämblikuid on kõige rohkem. Ma pole neid kokku lugenud, aga kaks lemmikut on mul küll. Üks on kollase täpiga ja teine hästi pirakas.
Ükskord oli mu õel sõber külas. Ta tahtis köögist vett võtta. Äkki me kuulsime, et keegi kukkus. Sõber oli ehmatusest pikali. Minu lemmik kollase täpiga oli talle pähe laskunud. Nad olid vist mõlemad ehmunud, sest mina küll ämblikut ei näinud. Nüüd see sõber köögis meil enam ei käi.
Mulle aga meeldivad nad nii väga, mina neile ka. Minu eest nad küll ei põgene. Aga kui nad ema harjaga näevad, ona nad kohe kadunud. Neid on huvitav jälgida ja uurida. Nende eest ei pea üldse hoolitsema. Ämblikutega ei pea ka jalutamas käima.
Sellised putukad ongi minu lemmikud.
ANNU pidi õpetajate päevast väikse kirjandi kirjuama.
Mina õpetajana.
Mina andsin õpetajatepäeval tunde teisele klassile. Oleks ma hommikul teadnud, et see päev ei tule just kõige kergem, oleksin ma hoopis raamatukoguhoidja tööd see päev proovinud.
Võiks öelda, et päev algas kenasti, lapsed istusid uudishimulike nägudega oma pinkide taga ja ootasid meie juhtnööre. Nad tundusid natuke hirmunud, ma olin ka, kui päris aus olla.
Esiteks palusin lastel panna oma meisterdatud nimesildid lauale, et oleks kergem kellegi poole pöörduda, sest kõikki ma nimepidi sealt klassist ei tunne. Siis jagasin töölehed laiali.
Kui töölehed said täidetud, siis hakkas lärm!!! Lapsed olid selleks ajaks juba julgemaks muutunud ja mõned eriti julged jooksid mööda klassi ringi ka.Niimoodi mul need kaks tundi möödusidki, töölehtede ajal oli vaikus ja kui need tehtud, siis oli selline lärm, et hoia käsi kõrvadel. Aga eks see ole harjumise asi. Arvan, et oleks ma veel paar päeva saanud õpetaja ametit proovida, oleksin ma kindlasti sellise lärmi ja kõvema häälega rääkimisega harjunud.
Kokkuvõtteks oli päris mõnus ja tavalisest erinev päev. Sain laste nimed selgemaks ja ma ise julgemaks. Õnneks oli mul abiliseks teine õpetaja olemas, kellel oli ka klassi ees õpetajat mängida uus kogemus.
Seda peaks küll mainima, et kui keegi minuglt paari päeva jooksul küsiks, et kas tahad õpetajaks saada, tuleks mult kindel "ei".
Mina õpetajana.
Mina andsin õpetajatepäeval tunde teisele klassile. Oleks ma hommikul teadnud, et see päev ei tule just kõige kergem, oleksin ma hoopis raamatukoguhoidja tööd see päev proovinud.
Võiks öelda, et päev algas kenasti, lapsed istusid uudishimulike nägudega oma pinkide taga ja ootasid meie juhtnööre. Nad tundusid natuke hirmunud, ma olin ka, kui päris aus olla.
Esiteks palusin lastel panna oma meisterdatud nimesildid lauale, et oleks kergem kellegi poole pöörduda, sest kõikki ma nimepidi sealt klassist ei tunne. Siis jagasin töölehed laiali.
Kui töölehed said täidetud, siis hakkas lärm!!! Lapsed olid selleks ajaks juba julgemaks muutunud ja mõned eriti julged jooksid mööda klassi ringi ka.Niimoodi mul need kaks tundi möödusidki, töölehtede ajal oli vaikus ja kui need tehtud, siis oli selline lärm, et hoia käsi kõrvadel. Aga eks see ole harjumise asi. Arvan, et oleks ma veel paar päeva saanud õpetaja ametit proovida, oleksin ma kindlasti sellise lärmi ja kõvema häälega rääkimisega harjunud.
Kokkuvõtteks oli päris mõnus ja tavalisest erinev päev. Sain laste nimed selgemaks ja ma ise julgemaks. Õnneks oli mul abiliseks teine õpetaja olemas, kellel oli ka klassi ees õpetajat mängida uus kogemus.
Seda peaks küll mainima, et kui keegi minuglt paari päeva jooksul küsiks, et kas tahad õpetajaks saada, tuleks mult kindel "ei".
ANNU ajaloo tv koolitöö.
Pildi järgi jutt teha,
Pildil olid siis mehed mere ääres laevaga (Arvatavasti Ameerika avastamisest).
Imelikud külalised.
Ärkasin ühel hommikul hirmsa sagina ja häälte kõmina peale ülesse. Kui kuidagimoodi silmad lahti sain, nii nina onnist välja pistsin. Ja ma nägin! Merelt tulevad mingid imelikud puust asjad, mis liiguvad vee peal!!!Siin polnud elu seeski peale meie muid inimesi käinud. Jooksin siis kähku pealiku juurde, et viin talle ka põnevaid uudiseid. Äkki siis näeb, et ma polegi mingi niisama mitte midagi tegija. Aga pealik oli juba üleval ja seisis ülejäänud saareelanikega vee äääres. Ma magasin kõige kauem?
Nendest imelikest asjandustest tulid mingid imelikud mehed, imelikes riietes ja rääkisid imelikus keeles. Pealik andis meile märku, et me oma kõige väärtuslikumad ajsad külalistele annaksime. Et äkki on nad mereröövlid. Aga ei, nad võtsid meie asjad vastu, naeratasid ja tänasid kummardades. Nii ma oma kullast karikast ilma jäingi. Oleks nad siis midagi vastugi andnud. Lohutasin ennast sellega, et ega ma üksi pidanud oma asjadest loobuma. Ja kuna ma olen teada tuntud sportlane, vähemalt minu saarel, siis küll uue karika võidan.
Kolm neist võõrastest võtsid kaks puutoigast ja tegid sellest risti, mille nad rannas veepiirile üles seadsid. Nüüd ma ei saanud hoopiski midagi aru, kas keegi on maha maetud? Millest ma ilma olen jäänud?
Need imelikud võõrad jäid meile mitmeks ööks. Enamus aega vestlesid nad pealikuga, kes ka imelikul kombel seda nende imelikku keelt oskas.
Hiljem rääkis pealik meile pikalt ja laialt, kes nad tegelikult olid ja et meie saar ametlikult nime ja et me saame nüüd maailmakaardile. Ma muidugi ei saanud aru, et kes me siis siiamaani olime ja kas teisi inimesi on siis veel olemas? Kas teised on nagu meie, või nagu need võõrad. Mis mõttes saame maailmakaardile, mis koht see veel on? Kas sinna saab ainult nende imelike veel peal liikuvate asjadega? Ja miks see rist sinna üles pandi ja mngi imelik sõna "COLUMBIA" kirjutatai?
Otsustasin vanaisa üles otsida ja saagu, mis saab, oma küsimustele vastused saada.
Pildi järgi jutt teha,
Pildil olid siis mehed mere ääres laevaga (Arvatavasti Ameerika avastamisest).
Imelikud külalised.
Ärkasin ühel hommikul hirmsa sagina ja häälte kõmina peale ülesse. Kui kuidagimoodi silmad lahti sain, nii nina onnist välja pistsin. Ja ma nägin! Merelt tulevad mingid imelikud puust asjad, mis liiguvad vee peal!!!Siin polnud elu seeski peale meie muid inimesi käinud. Jooksin siis kähku pealiku juurde, et viin talle ka põnevaid uudiseid. Äkki siis näeb, et ma polegi mingi niisama mitte midagi tegija. Aga pealik oli juba üleval ja seisis ülejäänud saareelanikega vee äääres. Ma magasin kõige kauem?
Nendest imelikest asjandustest tulid mingid imelikud mehed, imelikes riietes ja rääkisid imelikus keeles. Pealik andis meile märku, et me oma kõige väärtuslikumad ajsad külalistele annaksime. Et äkki on nad mereröövlid. Aga ei, nad võtsid meie asjad vastu, naeratasid ja tänasid kummardades. Nii ma oma kullast karikast ilma jäingi. Oleks nad siis midagi vastugi andnud. Lohutasin ennast sellega, et ega ma üksi pidanud oma asjadest loobuma. Ja kuna ma olen teada tuntud sportlane, vähemalt minu saarel, siis küll uue karika võidan.
Kolm neist võõrastest võtsid kaks puutoigast ja tegid sellest risti, mille nad rannas veepiirile üles seadsid. Nüüd ma ei saanud hoopiski midagi aru, kas keegi on maha maetud? Millest ma ilma olen jäänud?
Need imelikud võõrad jäid meile mitmeks ööks. Enamus aega vestlesid nad pealikuga, kes ka imelikul kombel seda nende imelikku keelt oskas.
Hiljem rääkis pealik meile pikalt ja laialt, kes nad tegelikult olid ja et meie saar ametlikult nime ja et me saame nüüd maailmakaardile. Ma muidugi ei saanud aru, et kes me siis siiamaani olime ja kas teisi inimesi on siis veel olemas? Kas teised on nagu meie, või nagu need võõrad. Mis mõttes saame maailmakaardile, mis koht see veel on? Kas sinna saab ainult nende imelike veel peal liikuvate asjadega? Ja miks see rist sinna üles pandi ja mngi imelik sõna "COLUMBIA" kirjutatai?
Otsustasin vanaisa üles otsida ja saagu, mis saab, oma küsimustele vastused saada.
laupäev, 14. juuni 2014
Päkapikk!
Hommikul, kui ärkasin,
siis sussi sees ma märkasin
üht päkapikku magavat ja
piparkooki pirakat.
Kas tõesti juhtunud on see,
et päkapikk mu sussi sees,
mu silmad päris imestunud ja
suust vist tuli piiksatus.
Päkapikk silmi pilgutas ja
käekesi ringutas.
Nats riideid kohendas ja
mulle otsa naeratas.
"Päkapikk, mis teed sa siin? Kas uni nõnda magus siis?"
"Tahtsin piparkooki limpsida, aga uni oli magusam.
Kohe lähen koju ma, et homme jälle kohtuda!"
esmaspäev, 10. märts 2014
Minu toa hääled.
Tegu siis A. koolitööga.
Kui tasakesi kuulata, siis minu toast on kosta igasuguseid hääli.
Lae- ja laualamp minu toas teevad vahetevahel vilisevat häält, nagu elektrisähvatused käiksid kuskilt läbi. Lambipirnid särades teevad särina häält, nagu säraküünlaid jõulude ajal säristatakse. Ja kui lambid on kaua põlenud, siis on kosta kuumusest tulenevat sisinat.
Voodisse minnes ja sealt ära tulles mu voodi natukene nagiseb ja kriuksub, see on selline hääl nagu kellegi sammud käiksid vanadel puulaudadel edasi ja tagasi.
Mu raamaturiiul, mis on raamatute raskuse all juba viltu vajunud ka häälitseb. Kui hästi kuulata, siis oleks isegi sosinat kuulda. Tunduks nagu raamatud suhtleksid omavahel inimeste moodi. Neil kõikidel oleks vist nagu oma lugu jutustada.
Lauamängude riiulis minu laua kohal kostub kolksatusi, nagu keegi veeretaks täringut. On kosta hõikeid, selliseid, kui keegi on rõõmus võidu puhul ja olen kuulnud ka ohkeid, nagu keegi teeks kaotuse puhul.
Pehmed mänguloomad mu voodis teevad naljakaid hääli. Need on sellised hääled, kui kedagi kallistad, siis oleks nagu kosta riiete sahinat sahinat ja nad vahest krudisevad, nagu kui kedagi pehmelt puudutaks.
Medalid minu puust kitsesarvel teevad üksteist puudutades ja rippudes, kõlina ja vilina hääli. Need on nagu sellised hääled, mis tekivad siis, kui kaks kõva asja omavahel kokku saaksid ja tuule käes liikuma hakkaksid.
Mu lemmikloom merisiga Donna teeb kudrutavaid hääli, kui teda lõua alt sügada. Teeb puuksutuamishääli, kui kõht on täis. Teeb krõbina häält, kui seemneid närib ja teeb sahina häält, kui saepurus möllab. Neid oma Donna hääli ma ei võrdleks mitte millegi ega kellegiga, sest need on ainutl temale omased hääled. Jah, nurrumishääli teeb ta küll nagu mõnulev ja rahulolev kassipoeg.
Kui tasakesi kuulata, siis minu toast on kosta igasuguseid hääli.
Lae- ja laualamp minu toas teevad vahetevahel vilisevat häält, nagu elektrisähvatused käiksid kuskilt läbi. Lambipirnid särades teevad särina häält, nagu säraküünlaid jõulude ajal säristatakse. Ja kui lambid on kaua põlenud, siis on kosta kuumusest tulenevat sisinat.
Voodisse minnes ja sealt ära tulles mu voodi natukene nagiseb ja kriuksub, see on selline hääl nagu kellegi sammud käiksid vanadel puulaudadel edasi ja tagasi.
Mu raamaturiiul, mis on raamatute raskuse all juba viltu vajunud ka häälitseb. Kui hästi kuulata, siis oleks isegi sosinat kuulda. Tunduks nagu raamatud suhtleksid omavahel inimeste moodi. Neil kõikidel oleks vist nagu oma lugu jutustada.
Lauamängude riiulis minu laua kohal kostub kolksatusi, nagu keegi veeretaks täringut. On kosta hõikeid, selliseid, kui keegi on rõõmus võidu puhul ja olen kuulnud ka ohkeid, nagu keegi teeks kaotuse puhul.
Pehmed mänguloomad mu voodis teevad naljakaid hääli. Need on sellised hääled, kui kedagi kallistad, siis oleks nagu kosta riiete sahinat sahinat ja nad vahest krudisevad, nagu kui kedagi pehmelt puudutaks.
Medalid minu puust kitsesarvel teevad üksteist puudutades ja rippudes, kõlina ja vilina hääli. Need on nagu sellised hääled, mis tekivad siis, kui kaks kõva asja omavahel kokku saaksid ja tuule käes liikuma hakkaksid.
Mu lemmikloom merisiga Donna teeb kudrutavaid hääli, kui teda lõua alt sügada. Teeb puuksutuamishääli, kui kõht on täis. Teeb krõbina häält, kui seemneid närib ja teeb sahina häält, kui saepurus möllab. Neid oma Donna hääli ma ei võrdleks mitte millegi ega kellegiga, sest need on ainutl temale omased hääled. Jah, nurrumishääli teeb ta küll nagu mõnulev ja rahulolev kassipoeg.
laupäev, 1. veebruar 2014
Jänese- isanda rahapada.
Jänese-isanda rahapada.
AKU tv harjutus. Pidi loole lõpu kirjutama.Kriban siis siia jutu alguse, mis juba tv-sse kirjutatud oli ja märgin koha, kust algab poisi kirjutatud tekst.
Rebase isand kohtab tee peal Jänese- isandat. Pärivad teineteise tervise järele, puhuvad maast ja ilmast, ise aga astuvad teed mööda edasi. Rebase- isand kuuleb, et taskus justkui kõliseks midagi. Ütleb:" Kui ma ei eksi Jänese- isand, siis oleks justkui raha kõlinat kuulda?" "Ooh paljukest seda ikka on," teeb Jänese- isand ükskõikse näo. " Natuke peent puru ainult- sai igaksjuhuks kaasa võetud." Ütleb sedasi ja laob lagedale peotäie dollareid kõik puha uued. "Sa heldus küll!" ahhetab Rebase- isand. "Nii palju raha pole ma enam sestsaadik näinud, kui läinud aastal oma melonid maha müüsin. Kas sa ei karda et mõni su maha lööb ja selle kraamiga vehkat teeb?" "Oh, mul seda puru jätkub," kostab Jänese- isand. "Kust sa nii palju seda uut raha said?" ei anna Rebase- isanda hing rahu. " Eks ikka sealt, kus seda tehakse, ikka sealt," kostab Jänese- isand. See jutt võtab Rebase- isanda päris tummaks, jääb teine teepeenrale seisma, endal õige juhamaks nägu peas. "Ja kuskohas seda siis tehakse?" "Ükskord ühes, teinekord jällegi siis teises paigas," kostab Jänese- isand. "Sul, Rebase- isand, tuleb teha, nagu mina teen- tuleb silmad lahti hoida." "Püha ristike, Jänese- isand! Eks räägi siis ometigi, kuidas ma selle paiga üles leian."
AKU-
"Kõigepealt pead minu urus ära käima ja seal natukene koristama,"ütles Jänese- isand. "Mul seal nõud pesemata, tegemata voodi ja tolm võtmata. Ja mu lastele paluks ka pudru valmis teha," lisas Jänese- isand juurde. Rebase- isand hakkas naerma ja ütles: "Nalja teed või? Koristan su toad ja siis leian teki alt äkki rahapaja? Ahaa, keda sa siin lollitad?" "No, kui sa ei taha rikkamaks saada, siis ise tead. Aga kuula nüüd edasi, kui toad koristatud, siis pead mu viimase peenardele jäänud söögi ka ära koristama ja keldrise panema, siis oled kindlasti rikkam, kui praegu," ütles Jänese- isand ükskõikselt ja hakkas vaikselt edasi kõndima, nii et raha kõlin oli taskus kuulda. Rebase- isand mõtles tükk aega ja otsutas siiski Jänese- isanda sõnade järgi tegutseda. Ta rassis päev otsa jänese elamises ja aiamaal. Hoolitses ka laste eest. "No, Jänese-isand, kus mu lubatud tasu on?", küsis õhtul väga väsinud Rebase- isand. Jänese- isand vastas : "Mina lubasin sul ainult rikkamakas saada, mitte sulle oma vaevaga teenitud raha anda. Sa polnud ju kunagi laste eest hooitsenud, tube küürinud ega aiamaal saaki koristanud. Nüüd sa olekdi selle kogemuse võrra rikkam!" Jänese- isand läks oma teed ja Rebase- isand ei osanud häbi pärast mitte midagi teha. Sügas ainult oma kohevat saba ja mõtles pikalt oma elu üle järele.
AKU tv harjutus. Pidi loole lõpu kirjutama.Kriban siis siia jutu alguse, mis juba tv-sse kirjutatud oli ja märgin koha, kust algab poisi kirjutatud tekst.
Rebase isand kohtab tee peal Jänese- isandat. Pärivad teineteise tervise järele, puhuvad maast ja ilmast, ise aga astuvad teed mööda edasi. Rebase- isand kuuleb, et taskus justkui kõliseks midagi. Ütleb:" Kui ma ei eksi Jänese- isand, siis oleks justkui raha kõlinat kuulda?" "Ooh paljukest seda ikka on," teeb Jänese- isand ükskõikse näo. " Natuke peent puru ainult- sai igaksjuhuks kaasa võetud." Ütleb sedasi ja laob lagedale peotäie dollareid kõik puha uued. "Sa heldus küll!" ahhetab Rebase- isand. "Nii palju raha pole ma enam sestsaadik näinud, kui läinud aastal oma melonid maha müüsin. Kas sa ei karda et mõni su maha lööb ja selle kraamiga vehkat teeb?" "Oh, mul seda puru jätkub," kostab Jänese- isand. "Kust sa nii palju seda uut raha said?" ei anna Rebase- isanda hing rahu. " Eks ikka sealt, kus seda tehakse, ikka sealt," kostab Jänese- isand. See jutt võtab Rebase- isanda päris tummaks, jääb teine teepeenrale seisma, endal õige juhamaks nägu peas. "Ja kuskohas seda siis tehakse?" "Ükskord ühes, teinekord jällegi siis teises paigas," kostab Jänese- isand. "Sul, Rebase- isand, tuleb teha, nagu mina teen- tuleb silmad lahti hoida." "Püha ristike, Jänese- isand! Eks räägi siis ometigi, kuidas ma selle paiga üles leian."
AKU-
"Kõigepealt pead minu urus ära käima ja seal natukene koristama,"ütles Jänese- isand. "Mul seal nõud pesemata, tegemata voodi ja tolm võtmata. Ja mu lastele paluks ka pudru valmis teha," lisas Jänese- isand juurde. Rebase- isand hakkas naerma ja ütles: "Nalja teed või? Koristan su toad ja siis leian teki alt äkki rahapaja? Ahaa, keda sa siin lollitad?" "No, kui sa ei taha rikkamaks saada, siis ise tead. Aga kuula nüüd edasi, kui toad koristatud, siis pead mu viimase peenardele jäänud söögi ka ära koristama ja keldrise panema, siis oled kindlasti rikkam, kui praegu," ütles Jänese- isand ükskõikselt ja hakkas vaikselt edasi kõndima, nii et raha kõlin oli taskus kuulda. Rebase- isand mõtles tükk aega ja otsutas siiski Jänese- isanda sõnade järgi tegutseda. Ta rassis päev otsa jänese elamises ja aiamaal. Hoolitses ka laste eest. "No, Jänese-isand, kus mu lubatud tasu on?", küsis õhtul väga väsinud Rebase- isand. Jänese- isand vastas : "Mina lubasin sul ainult rikkamakas saada, mitte sulle oma vaevaga teenitud raha anda. Sa polnud ju kunagi laste eest hooitsenud, tube küürinud ega aiamaal saaki koristanud. Nüüd sa olekdi selle kogemuse võrra rikkam!" Jänese- isand läks oma teed ja Rebase- isand ei osanud häbi pärast mitte midagi teha. Sügas ainult oma kohevat saba ja mõtles pikalt oma elu üle järele.
Tellimine:
Postitused (Atom)