AKU pidi kirjutama mõne looma,kas saba või nina või nime saamisloo.

Kuidas kaelkirjak pika kaela sai.

See lugu juhtus sajandeid tagasi, siis kui loomad sõid kõikke. Mitte keegi ei pirtsutanud toiduga. Söödi seda, mis metsas oli- rohtu, marju, sammalt, putukaid ja teisi asju. Ühel peval otsustasid kaelkirjakud, et võiks minna puude otsa ja sealt midagi süüa otsida. Nad ronisidki kõik koos puude otsa ja avastasid, et seal on väga maitsvad ja rohelised lehekesed. Nad sõid seal mitu päeva ja isegi öösel sõid. Vahepeal käis mõni teine loom ka nende käest süüa palumas. Aga mitte kordagi kaelkirjakud ei andnud neid lehti teistele. Kui nad alla tahtsid tulla, avastasid nad, et nad ei julgegi ega jaksagi paksuks süües olles alla ronida. Nad ei saanud kedagi appi kutsuda, sets teised loomad olid pahased, kuna neile süüa ei antud. Nüüd hakkasid kõik kaelkirjakud nutmaa. Nutmise pärast nad unustasid isegi söömise ja and muutusid kõhnaks tagasi. Pisarad kasvatasid kaelkirjakute kaelad nii pikaks, et nende jalad uluatusid nüüd maha. Sellest ajast peale ongi nüüd kaelkirjakutel pikk kael.

Leidsin AKU võidutöö ülesse, mille ta teises klassis kirjutas.

Minu lemmik ämblikud!

Kirjutan oma lemmikloomadest Mul on kodus koer ja papagoid, aga minu lemmikuid ämblikuid on kõige rohkem. Ma pole neid kokku lugenud, aga kaks lemmikut on mul küll. Üks on kollase täpiga ja teine hästi pirakas.
Ükskord oli mu õel sõber külas. Ta tahtis köögist vett võtta. Äkki me kuulsime, et keegi kukkus. Sõber oli ehmatusest pikali. Minu lemmik kollase täpiga oli talle pähe laskunud. Nad olid vist mõlemad ehmunud, sest mina küll ämblikut ei näinud. Nüüd see sõber köögis meil enam ei käi.
Mulle aga meeldivad nad nii väga, mina neile ka. Minu eest nad küll ei põgene. Aga kui nad ema harjaga näevad, ona nad kohe kadunud. Neid on huvitav jälgida ja uurida. Nende eest ei pea üldse hoolitsema. Ämblikutega ei pea ka jalutamas käima.
Sellised putukad ongi minu lemmikud.

ANNU pidi  õpetajate päevast väikse kirjandi kirjuama.

Mina õpetajana.

Mina andsin õpetajatepäeval tunde teisele klassile. Oleks ma hommikul teadnud, et see päev ei tule just kõige kergem, oleksin ma hoopis raamatukoguhoidja tööd see päev proovinud.
Võiks öelda, et päev algas kenasti, lapsed istusid uudishimulike nägudega oma pinkide taga ja ootasid meie juhtnööre. Nad tundusid natuke hirmunud, ma olin ka, kui päris aus olla.
Esiteks palusin lastel panna oma meisterdatud nimesildid lauale, et oleks kergem kellegi poole pöörduda, sest kõikki ma nimepidi sealt klassist ei tunne. Siis jagasin töölehed laiali.
Kui töölehed said täidetud, siis hakkas lärm!!! Lapsed olid selleks ajaks juba julgemaks muutunud ja mõned eriti julged jooksid mööda klassi ringi ka.Niimoodi mul need kaks tundi möödusidki, töölehtede ajal oli vaikus ja kui need tehtud, siis oli selline lärm, et hoia käsi kõrvadel. Aga eks see ole harjumise asi. Arvan, et oleks ma veel paar päeva saanud õpetaja ametit proovida, oleksin ma kindlasti sellise lärmi ja kõvema häälega rääkimisega harjunud.
Kokkuvõtteks oli päris mõnus ja tavalisest erinev päev. Sain laste nimed selgemaks ja ma ise julgemaks. Õnneks oli mul abiliseks teine õpetaja olemas, kellel oli ka klassi ees õpetajat mängida uus kogemus.
Seda peaks küll mainima, et kui keegi minuglt paari päeva jooksul küsiks, et kas tahad õpetajaks saada, tuleks mult kindel "ei".

ANNU ajaloo tv koolitöö.
Pildi järgi jutt teha,
Pildil olid siis mehed mere ääres laevaga (Arvatavasti Ameerika avastamisest).

 Imelikud külalised.

Ärkasin ühel hommikul hirmsa sagina ja häälte kõmina peale ülesse. Kui kuidagimoodi silmad lahti sain, nii nina onnist välja pistsin. Ja ma nägin! Merelt tulevad mingid imelikud puust asjad, mis liiguvad vee peal!!!Siin polnud elu seeski peale meie muid inimesi käinud. Jooksin siis kähku pealiku juurde, et viin talle ka põnevaid uudiseid. Äkki siis näeb, et ma polegi mingi niisama mitte midagi tegija. Aga pealik oli juba üleval ja seisis ülejäänud saareelanikega vee äääres. Ma magasin kõige kauem?
Nendest imelikest asjandustest tulid mingid imelikud mehed, imelikes riietes ja rääkisid imelikus keeles. Pealik andis meile märku, et me oma kõige väärtuslikumad ajsad külalistele annaksime. Et äkki on nad mereröövlid. Aga ei, nad võtsid meie asjad vastu, naeratasid ja tänasid kummardades. Nii ma oma kullast karikast ilma jäingi. Oleks nad siis midagi vastugi andnud. Lohutasin ennast sellega, et ega ma üksi pidanud oma asjadest loobuma. Ja kuna ma olen teada tuntud sportlane, vähemalt minu saarel, siis küll uue karika võidan.
Kolm neist võõrastest võtsid kaks puutoigast ja tegid sellest risti, mille nad rannas veepiirile üles seadsid. Nüüd ma ei saanud hoopiski midagi aru, kas keegi on maha maetud? Millest ma ilma olen jäänud?
Need imelikud võõrad jäid meile mitmeks ööks. Enamus aega vestlesid nad pealikuga, kes ka imelikul kombel seda nende imelikku keelt oskas.
Hiljem rääkis pealik meile pikalt ja laialt, kes nad tegelikult olid ja et meie saar ametlikult nime ja et me saame nüüd maailmakaardile. Ma muidugi ei saanud aru, et kes me siis siiamaani olime ja kas teisi inimesi on siis veel olemas? Kas teised on nagu meie, või nagu need võõrad. Mis mõttes saame maailmakaardile, mis koht see veel on? Kas sinna saab ainult nende imelike veel peal liikuvate asjadega? Ja miks see rist sinna üles pandi  ja mngi imelik sõna "COLUMBIA" kirjutatai?
Otsustasin vanaisa üles otsida ja saagu, mis saab, oma küsimustele vastused saada.