AKU pidi kirjutama mõne looma,kas saba või nina või nime saamisloo.

Kuidas kaelkirjak pika kaela sai.

See lugu juhtus sajandeid tagasi, siis kui loomad sõid kõikke. Mitte keegi ei pirtsutanud toiduga. Söödi seda, mis metsas oli- rohtu, marju, sammalt, putukaid ja teisi asju. Ühel peval otsustasid kaelkirjakud, et võiks minna puude otsa ja sealt midagi süüa otsida. Nad ronisidki kõik koos puude otsa ja avastasid, et seal on väga maitsvad ja rohelised lehekesed. Nad sõid seal mitu päeva ja isegi öösel sõid. Vahepeal käis mõni teine loom ka nende käest süüa palumas. Aga mitte kordagi kaelkirjakud ei andnud neid lehti teistele. Kui nad alla tahtsid tulla, avastasid nad, et nad ei julgegi ega jaksagi paksuks süües olles alla ronida. Nad ei saanud kedagi appi kutsuda, sets teised loomad olid pahased, kuna neile süüa ei antud. Nüüd hakkasid kõik kaelkirjakud nutmaa. Nutmise pärast nad unustasid isegi söömise ja and muutusid kõhnaks tagasi. Pisarad kasvatasid kaelkirjakute kaelad nii pikaks, et nende jalad uluatusid nüüd maha. Sellest ajast peale ongi nüüd kaelkirjakutel pikk kael.