ANNU koolitöö.
Juba mitu päeva oli kaksikutel Karlil ja Kerlil väga igav. Kõik mängud, mis kodus olemas olid, oli juba mängitud. Mõnda isegi kaks korda. Mõni vahva raamatki sai loetud. Ka õue ei saanud alati, sest koguaeg sadas vihma. Lapsed juba arvasid, et peavadki veel viimase koolivaheaja nädala igavlema.
Ja siis ühel hommikul oli lumi maas! Karl, kes parajasti köögiaknast välja vaatas, pidi imestusest pikali kukkuma. Ta jooksis ruttu õe juurde ja hüüdis: „Kerli, lähme lumememme tegema, lumi on maas!“ Nüüd hakkas lastel kiire, tegelikult emal ka, sest talvriideid polnudki veel kappidest välja sorteeritud. Kui ema villaste riiete koti avas, siis said kõik veel ühe üllatuse osaliseks. Nimelt kõik sokid, kindad ja mütsid olid koide poolt ära näritud. Mõned koiliblikad lendasid nüüd ka vabalt mööda esikut ringi. Lastel oli lõbu laialt, nad võtsid purgid ja hakkasid koisid taga ajama. Ema ainult ohkas ja hakkas kiiruga õmblema, et lapsed siiski valges õue jõuaksid. Kui vajalikud asjad olid õmmeldud ja lastel jooksmisest pead märjad, panid nad ruttu riidesse, haarasid panipaigast kelgu ja lumelabida ning astusid uksest välja. Aga! Lund ei olnudki enam. Nüüd oli lastel küll kurb meel. Kuidas see võimalik on, hommikul oli ju päris palju lund ja nüüd ei midagi? Kui lapsed murelike nägudega tuppa tagasi läksid, siis ema ütles: „Ega esimene lumi jäägi ju maha, hakkame parem selle aasta esimesi piparkooke tegema.“
Enam polnudki vaja kaua oodata, sest paari päeva pärast oli jälle lumi maas ja lapsed said lõpuks õue kelgutama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar